Eesti rahvakalendris on mardipäev üks armastatumaid pühasid. Mardipäeval lõppesid sügisesed põllutööd, aeti kari karjamaalt, peeti karjaste püha. Mardipäev tähistas talve algust ja oli hingedeaja piirtähtpäev. Mardid hakkasid ringi käima hämaruse saabudes. Jõudnud talu ukse taha, laulsid nad:
" Laske Mardil sisse tulla, marti, marti...
Mardi küüned külmetavad, marti, marti...
Mardi varbad valutavad ... marti, marti ...
Mart on tulnud kauge-elta, marti, marti
Läbi soo sipa-sopa, marti, marti...
läbi laane lipa-lopa..."
Selle nõudmise peale lasti mardid sisse. Mardil oli alati hernekott kaasas. Kui ta tarre läks, soovis ta herneid maha pildudes pererahvale head.
Kelle uks suletuks jäi, sellele sajatasid sandid kurja. Mardisandiks käisid vanasti mehed või vähemasti pidid nad mehe moodi välja nägema. Selga sobis pahupidi pööratud lambanahkne kasukas, pähe läkiläki. Nägu aga määriti tahmaga kokku. Mardid soovisid perele karja- ja viljaõnne ning naljatasid lastega. Neile tuli kindlasti midagi anda, muidu võisid mardid loomade või vilja kasvu ära sõnuda. Santidel oli kaasas annetustekott. Sinna poetati seda, mida perel anda oli - kaalikaid, päts paremat saia. Õhtu lõpul söödi kogutud moon üheskoos või jagati sanditajate vahel võrdselt ära. Mardipäeval söödi mardihane, küpsetati vorsti ja verikäkke, pruuliti õlut, küpsetati karaskit.
(allikas http://3b.team5.net.ee/index.htm)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar