Advendihommik

Algas advendiaeg - jõuluootuse aeg. Süütasime meiegi esimese küünla ja vaatasime etendust Maarjast ning Joosepist. ÖÖsel oli meie rühma külastanud päkapikk.

Kindapuu

Tänu teie toodud labakutele on meie kindapuu keset pimedat-pimedat hilissügist õide puhkenud.

Dinosauruse muna

Juba teist päeva on meie rühmas dinosauruse muna. Kohe-kohe koorub tilluke saurusepoeg. Munakoor on juba päris pragunenud. Seda on nii põnev jälgida!
Muna tõi vaatamiseks Kelly.
Aitäh!

Kadrisandid

Kadrilaupäev lasteaias

Varjuteater Virumaa Teatajas

Kolmapäevases Virumaa Teatajas on artikkel meie pereõhtust. Kahjuks seda interneti teel lugeda pole võimalik. Kes on huvitatud peab paberkandjal lehe välja otsima.

Seekord Kungla ja õp Erika Virumaa Teatajas

Kungla piigad hoiavad pingsat pillijoont


Inna Grünfeldt, reporter
Rahvamuusikaansambli Kungla naiste vastupidamist on 30 aasta jooksul pannud proovile nii Itaalia tuline päike, Gruusia ohtlikud mägiteed kui ka aeg. Kungla kestab ja särab.

Kui rahvamuusikaansambel Kungla 30 aastat tagasi pillid Heinrich Masingu õhutusel häälde pani, ei hakanud piigad ette mõtlema, mis saab neist 30 aasta pärast. Tundsid rõõmu musitseerimisest ja vallutasid publiku südameid. Seda teevad nad tänini.

Ainult aina teadlikumalt tasemele rõhudes ning tohutu paksu repertuaarikaustaga, mis paneb proovile noorliikmete tahte ja visaduse. Alustuseks tuleb kähku selgeks saada vähemalt 60 lugu.

Aga sellestki alati ei piisa. “Nägin, kuidas Gristeli silmad läksid iga looga aina suuremaks ja suuremaks, kui öeldi loo pealkiri ja duur,” meenutas Eve Jakobson Gristel Suurmetsa Kungla-debüüti aastal 1997, kui ansambel kontserdi järel tantsuks mängis.

Põhimõte on üks: kui lugu on võõras, mängib see, kes oskab. Aili oskab alati, on naised oma juhi Aili Mölleri peale kindlad. On juhtunud sedagi, et ansambli üks pool mängib ühte ja teine teist lugu, lõpuks jõutakse ikka kuidagi kokku ja publik ei saa arugi, et miski ei klapi.

“Peaasi, et on ühes helistikus,” arvas viiuldaja Erika Kalamees. Aeg on näidanud, et kes Kunglasse tuleb, jääb aastateks. Algusest peale on kunglalannadeks akordionistist ansamblijuht Aili Möller, jauramist Vaike Simson, kandlekõlistaja Heli Hämarik ja kontrabassist Ly Kivistik.

Noorim liige Kaie Teder on kaasa mänginud seitse aastat. Praegu on Kunglas üheksa naist. Mehi põhimõtteliselt pillide ligi ei lasta. “Eks me ole aastate jooksul mõnda meest proovinud ka, aga ei ...” tõdesid naised.

Erandkorras on meestest olnud kriisiolukorras tuge, aga ansamblit kannab ikkagi girl-power ehk naiste vaimu- ja hingejõud. Ja huumorimeel. “Mõtlesin, et ei tea, mis sellest välja tuleb, kuid hakkasime tasapisi tegema – ja nii see läks,” võttis Aili Möller kokku 30+1 mänguaastat. +1 tähendab seda, et sünnipäevakontsert lükkus edasi, et kõik saaksid kui üks naine kaasa teha. Päris esimene lugu, mida Kungla mängis, ei tule kellelgi enam meelde.

“Rahvalikud lood olid – Uustulndi “Tüdruk”, mõni Virumaa lugu ja hästi naljakas “Sea surma lugu”, mida meil vahepeal ei lubatud mängida. Oli naljalaul “Linnu pulmad”, mille soojendaks hea meelega üles, aga pole sõnu leidnud,” sõnas Aili Möller.

Esimene ülesastumine oli oma lasteaia nääripeol ja võttis põlved värisema.

Esimesed rõivad olid kultuurimaja mahakantud Muhu rõivad. “Kirjud sukad olid nii nõelutud, et mustrist enam hästi aru ei saanud.

Aga leidus häid toetajaid ja saime päris oma rahvariided selga,” meenutas Ly Kivistik. Algsetest pillidest on alles üksnes jauram. Luudasid ja pillikeeli on Kunglal kulunud üksjagu, Eve Sarnet on 23 aastaga läbi mänginud viiulipoogna.

Vana pingipill olnud niisugune vembumees, et kes sellele mängima istus, jäi peagi titeootele. “Kunagi ei teadnud täpselt, kas tuleb viis välja või titt välja,” ütles Eve Jakobson. Uuel pillil seda kommet küljes ei ole.

Loe lähemalt tänasest Virumaa Teatajast.

Reede - 13

Täna ronisime punases tunnelis ja joonistasime söega.
Järgmisel nädalal tutvume rahvapillidega. Kui kellegi on kodus akordion, siis oleksime väga rõõmsad kui tooksite selle meile vaatamiseks - kuulamiseks.

Mina leidsin õlekõrre...

Mina leidsin õlekõrre,
andsin selle lehmale,
lehm mulle piima,
mina piima pagarile,
pagar mulle saia,
mina saia kingsepale,
kingsepp mulle kingad,
mina kingad pruudile,
pruut mulle musu,
mina musu kuningale,
kuning andis mulle trooni,
mina trooni isale,
isa andis mulle vitsad,
vitsad jätsin endale.

Juuresolevat vahvat ahelriimi oleme selle nädala hommikuringides lusti ja rõõmuga lugenud.

Laske Mardid sisse tulla

Täna õhtul võivad teie uksele koputada värvitud ja varjatud nägudega kummaliselt riides tegelased. Iidse tava kohaselt on jälle liikvel mardisandid ehk mardused. On mardilaupäev.

Mardid kehastavad loonavaime või hingi. Seljas pahupidi pööratud kasukad, näod mustaks määritud või ees koledad näokatted, liikusid varem mehed kyli mööda ja tõid õnnistust peredele ja majapidamistele. Tänapäeval on mardijooksmisest saanud eeskätt laste tava.

Mardis käimisega on seotud palju tavasid. Olulised on õiged riided, ukse taga lauldes sisselaskmise palumine, samuti karja-, pere- jm õnne manamine ning koos sellega terade põrandale pildumine.

On peetud väga tähtsaks, et mardid ei lahkuks tyhjade kätega. Ennemalt on neile kaasa antud pool seapead, liha, tanguvorsti, karaskit herneid, ube jms. Mardisantidele antud või hiide viidud annid on sarnase tähenduse ja mõjuga – nad toovad sealtpoolt õnnistust.

Mitmel pool on rõhutatud, et mardisantidele valmistatakse sama toitu kui hingedele – tapetakse kodulind või –loom, tehakse verikäkki või mauki. Tavad on eri paigus erinevad, kuid pakutavad toidud viitavad kyll sellele, et mardid tähendavad marduseid – surnute hingi.

Mardiskäimine ja nende vastuvõtmine on ysnagi keerukas ja laulurohke toimetus. Aegede jooksul on tallele pandud 1500 teisendit mardilaule ja yksikasjalikud kirjeldused tavadest. Tänud neile, kes on võtnud esivanemate tavasid uurida, õpetada ja elus hoida.

Kui te ise või teie lapsed võtavad täna marti jooksma minna, siis vaadake, et mardilaul oleks peas ja õiged soovid ei läheks meelest.

Laske mardid sisse tulla! Isegi kui nad ei tunne päriselt tavu, kohelge neid kui esivanemate hingi, ärge laske neil tyhjade kätega lahkuda!

Allikas:http://www.maavald.ee/uudised.html?rubriik=&id=3516&op=lugu

Hiiretips

1. Hiiretips läks putru keetma
tipa-tapa tibule.
Sidus saba põlleks ette,
pani paja tulele.
Võttis kulbiks käpaküüne,
hakkas putru maitsema.
Sabaots läks sõlmest lahti,
hakkas putru segama.

2. Maitses suu ja segas saba,
küll on puder täna hää!
Hiiretipsu kõht on tühi,
järgi midagi ei jää.
Tral-lal-lal-lal…

See on lauluke mida vahetevahel laulame enne söömist.

Palju õnne Annabell!