Sel aastal ei viitsinud kevad aprilli visata. Tuleb lihtsalt vaikselt ja rahulikult, hiilides oma tasapisi tärkava linnulauluga. Ei! Siiski linnulaul on hommikuti juba kõrvulukustav.
Nüüd on tõesti aeg oma kõrvad korralikult puhtaks pesta, binokkel ja linnumääraja kaasa haarata ning parki või lehtpuumetsatukka siirduda. Lõuna pool Eestis ei lähe kaht minutitki, kui märkate kusagil kase otsas, pesakasti katusel või traadil kuldnokakampa, kellest üks parasjagu tiivad sorakil oma kõige helisevamat kevadlaulu laseb. Muidugi on selliselt kevadiselt linnult tema eriskummalise slängi järgi põnev teada saada, kus veedeti aeg, mil Maarjamaal hanged katuseni ulatusid. Kindlasti on kuulda Euroopa kultuurilinnade eriskummalist tänavatuututamist ja uusimaid mobiilihelinaid, aga ka mõnd mahepõllumehe kanafarmi taustaheli. Ei pelga kuldnokk ka matkida teisi linde. Igal juhul on avastamisrõõmu kuhjaga. Vaid üks on kindel, see väike tähniskuuega linnuke palub meilt: pange siia kase otsa üks mõnus ökopesakast – karvastest laudadest, sügava õõnsusega ja nii paraja lennuavaga, et röövlid sisse ei pääse.
Tekst: Kristel Vilbaste
Kuldnokki pildistas Viktoria ema Kairi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar