reede, 28. mai 2010

Pisarate puhastav toime


Tiia Kõnnussaar

Kuidas laste jonninutuga hakkama saada, uurivad vanemad. Lubage esitada provokatiivne küsimus: kas igas olukorras peabki nutu kiiresti lõpetama?

On teil meeles, mida tegid teie vanemad, kui teil väikelapseeas nutujoru peale tuli? Kas nad püüdsid tähelepanu kõrvale juhtida ("Oi, vaata, milline tore linnuke siin on!"), lohutasid toiduga ("Kas tahad küpsist?") või lõpetati teie nutt käratusega ("Jäta kohe järele, muidu...")?
Küllap olete lapsevanemana kogu arsenali ka ise kasutanud (vähemalt mina küll olen). Eesmärk on üks: lapse nutt ja jonn kui midagi ebamugavat ja ebasoovitavat lõpetada.

See hirmutav jonn
Statistika ütleb, et kõige rohkem põhjustab beebidevastast vägivalda nende lõppematu nutt. Miks aga nutmine vanemad nii hirmsasti närvi ajab - koguni sedavõrd, et mõned suudavad oma lapsele viga teha?
Psühholoogiadoktor Aletha J. Solteri raamat "Nutt ja jonnihood" pakub seletust. Me ei tule väikese inimese nutuga toime, kuna meid endid on emotsioonide väljendamise eest lapsena karistatud või tõrjutud. Lapse nuttu kuuldes elustub meis minevikust pärit valu ning stress, ja nii võibki juhtuda, et üritame last vaigistada, ühtlasi alateadlikult ka oma tundetulvast pääsu otsides.
Kujutlege aga hetkeks, et olete kaotuse üle elanud ja, rääkides sellest sõbrale, puhkete nutma. Millist reaktsiooni te ootate? Küllap seda, et sõber mõistvalt kuulaks ja oleks lihtsalt toetav. Ühel hetkel lõpevad pisarad ja kogete kergendust.
Kuidas te aga tunneksite end siis, kui sõber teataks halvakspanevalt: "No mida sa nutad nii tühja asja pärast?" või, veel hullem, kamandaks: "Kui sa oma nuttu kohe ei lõpeta, lähed teise tuppa rahunema!" Absurdne, eks ole. Aga just nii käitume päevast päeva oma lastega.
Meie ühiskonnas on endiselt levinud arusaam, et lapsed peavad olema märkamatud ega tohi teisi häirida, vastasel korral on nad halvasti kasvatatud. Emotsioonide väljanäitamine ei käi hea tooni juurde. Nii õpivad väikesed poisid ja tüdrukud oma pisaraid maha suruma. Ent lapse stress ei kao ning avaldub mõnel teisel moel.
Ligi 30 aastat laste nuttu ja jonni uurinud dr Solteri arvates on paljud laste käitumishäired tingitud sellest, et nad pole saanud oma emotsioone turvalises keskkonnas välja elada ja kasutada looduse poolt kaasa antud enesetervendamisvahendit - nuttu. Lisaks võib pikaajaline emotsioonide mahasurumine kaasa tuua füüsilisi haigusi.
Vanemate sallimatu suhtumine järeltulija tundeväljendustesse kahjustab ka nende suhet oma lapsega. Kes tahaks edaspidi usaldada sõpra, kes meie tunnetest ei hooli?

Nutt ja jonn kui emotsionaalne ravi

Aletha J. Solter kirjutab, et lastel, kes saavad piisavalt nutta, on mitmesugused eelised. "Nad on emotsionaalselt tervemad, nendega on kergem koos elada, neil on elutervem kiindumussuhe täiskasvanutega, kõrgem enesehinnang ja parem õppimisvõime."
Miks see nii on?
Kui kujutleda väikelapse elu nii umbes meetrikõrguselt positsioonilt, pole kuigi raske mõista, et elu kaasaegses ühiskonnas on stressirohke. Pidevalt tiksuvad välised ärritajad: teler, arvuti, raadio, kõikvõimalikud üritused, kaubanduskeskuste müra ja melu. Lasteaiapäevad on pikad, päris mänguaega aga napilt, ning vähe on ka ema ja isaga lihtsalt koosolemist. Isegi täiskasvanu närvikavale oleks see liig! Lapse väsimus ja pinged nõuavad väljapääsu, ja nutt ning jonn on tema võimalus oma stressi välja elada.
Nutt on lapsele hea, kinnitab dr Solter. Seda kahel põhjusel: füsioloogilisel ja emotsionaalsel. Esiteks, lubades lapsel nutta, hoolimata sellest, kui tühine ja pisike on meie meelest nutu põhjus, võimaldame tal vabaneda kehas tekkinud stressihormoonidest. Teadlased, kes on uurinud pisarate koostist, on leidnud, et nendega väljutatakse kehast stressiga seotud aineid ning seega vähendatakse sümpaatilise närvisüsteemi erutust stressi ajal. On leitud, et terved inimesed nutavad rohkem ning suhtuvad nuttu positiivsemalt, samal ajal kui need, kes endale pisaraid keelavad, põevad sagedamini.
Teiseks, nutmine parandab ka emotsionaalset tervist. Laps, kel lastakse ehmatava või traumeeriva sündmuse järel end turvalises keskkonnas välja nutta, vabaneb läbielatust lühema või pikema aja järel. Kui tundeid ja nuttu maha suruda, võib läbielatud sündmus aga ka täiskasvanueas kutsuda esile tugevaid reaktsioone olukordadele, mis algset sündmust kas või kaudselt meenutavad.
Ehk siis, kui me ei luba lapsel tunda oma tundeid, teda samal ajal armastavalt toetades, jäävad tundehaavad paranemata ja lapsena kogetud valu elatakse ikka ja jälle läbi täiskasvanueas.
Vanemad on sageli nõutud, sest jonn võib vallanduda pisiasjast, olgu või sellest, et viimane küpsis karbis oli katkine. Kui nutt ja jonn ei lõpe, hoolimata kõigist katsetest last lohutada või tema tähelepanu mujale juhtida, raugeb ka vanemate jõud olukorrast mõistlikul moel välja tulla. Olgem ausad, väikelapse vanemaks olek on üks raskemaid ameteid maailmas!
Ehk on abiks arusaam, et jonni põhjuseks pole enamasti konkreetne olukord, vaid pigem lapsesse kuhjunud väsimus ja pinged, mis vaid ootavad vallandumist. Ja seetõttu võib jonnihoo esile kutsuda ka lihtne ja konkreetne piiride seadmine vanema poolt.

Mida siis ikkagi teha?
Dr Solter soovitab oma praktika ja vanemakogemuse põhjal järgmist. Kui laps puhkeb nutma või jonnib, ärge hakake teda lohutama, rahustama, oma tuppa saatma, karistama või tähelepanu eemale juhtima. (Eelnevalt veenduge kindlasti, et nuttu ei põhjusta terviserike või tühi kõht.) Olge lapsega toetav, väljendage oma hoolimist - "Ma saan aru, et sa oled praegu vihane/kurb/õnnetu" -, hoidke teda süles, püüdke hoida silmsidet ja kannatage tema tundepalang ära. Esialgne trotslik vastupunnimine ja rabelemine võib ühel hetkel üle minna nutuks, kui vanem last järjekindlalt süles hoiab. Kui pingeid on kogunenud palju, võib laps nutta järjest pool tundi või kauemgi, ärge sellest ehmuge. Teie järeltulija nutab täpselt nii palju, kui talle tarvis on. Ja pange tähele, olulised märksõnad on süles hoidmine ja turvatunde pakkumine.
Kuidas teada saada, kas "hoidmisseanss" on õnnestunud? Te mõistate seda kohe, sest ühel hetkel lõpetab laps nutu, on uskumatult rahulik, lõdvestunud ja rõõmus ning läheb omaette mängima.
Mida teha aga siis, kui väike poiss või tüdruk teie süles rabeleb, võib-olla üritab koguni lüüa või hammustada ning kasutab teab-kust-kuuldud inetuid väljendeid? Püüdke last siiski süles edasi hoida, kuid nii, et te ei teeks talle haiget ja et ta tunneks teie toetust. Löömise puhul öelge kindlalt "ei" ja hoidke last kätest.
Siis mõistab laps, et olete temaga ka siis, kui ta on endast väljas, ega hülga teda. Ta tunneb, et armastate teda tingimusteta, mitte sõltuvalt sellest, milline on tema tuju.
Kord küsisin tuttavalt psühholoogilt, mida teha, kui viieaastane laps ütleb vanemale vihaga: "Sa oled igavene lollpea!" Kogenud terapeut muheles ja vastas: "Kui laps julgeb emale-isale oma viha väljendada, on teda üldjoontes õigesti kasvatatud. Järelikult on tal vanemaga piisavalt turvaline." See ei tähenda, et me lapse ebaviisaka käitumise heaks kiidame. Kuid me ei karista teda tunnete väljaelamise pärast. Ja ei maksa karta, et lapsest saab kasvatamatu tüüp - ajapikku õpib ta oma viha ka vastuvõetaval moel väljendama.
Meie eesmärk pole ju kasvatada lastest inimesi, kes abikaasa teise tuppa rahunema saadavad, kui tekib konfliktolukord. Pigem soovime ikka, et lapsed õpiksid konfliktide ja emotsioonidega mõistlikul moel toimima, ja parim kasvatus on hea eeskuju.

Hinnake olukorda
Heakene küll, teoorias on kõik ilus. Kuidas lapse nuttu ja jonni toetav kuulamine aga tegelikus elus välja näeks?
Solteri raamatut lugedes mõtlesin, et lapsel pole võimalik kuigi pikalt nutta lasta, kui:

* on kiire;
* lapsevanem on ise kurnatud ja stressis;
* olete avalikus kohas, kus lapse häälekas protest teisi tõsiselt häirib - kontserdil, kirikus, poes. Siis on parem kasutada teisi vahendeid, näiteks tähelepanu mujale juhtida (kuigi seegi ei pruugi aidata) ning laps kiiresti minema toimetada;
* lapsevanem saab vihaseks. Siis on parem süleshoidmine lõpetada, sest nii kogeb laps seda pigem vägivallana;
* vanem pole sisimas kindel, et see, mida ta teeb, on õige ja aitab last. Ebakindlus nakatab last ja ta ei tunne end teiega turvaliselt.


Kui aga tegu on lasteaiapingetest ja väsimusest tingitud õhtuse jonniga ning te ise olete võimeline kaastundlikult juures olema, soovitab dr Solter nutva või jonniva lapse sülle võtta ja temaga lihtsalt olla. Kuulata ilma pahandamata ja õpetamata lapse nutujoru, kannatada ära ka tema protest ja rabelemine. See on mõnikord pagana raske, kuid mõne aja pärast võite märgata, et lapsega on üha kergem koos olla ja teie suhted on lähedasemad kui kunagi varem.
Kolmeaastasel Maril tekkisid arusaamatutel põhjustel nutuhood. Vanemad olid mures, sest nad ei tulnud lapse nutuga toime: ei aidanud meelitamine, pahandamine, arstiga ähvardamine ega oma tuppa saatmine, nutt võis kesta koguni tund aega järjest. Lõpuks oli ainus, mis aitas, see, et isa hoidis tütart kogu nutuaja lihtsalt süles - ema oli liiga ärritunud, et seda teha. Tüdruku nutuhood kadusid üsna pea niisama arusaamatult, nagu nad algasidki. Hiljem on vanemad mõelnud, et õhus oli lahutuseelne pinge ja nutt aitas tüdrukul sellega toime tulla. Lugu leidis aset 30 aastat enne dr Solteri raamatu ilmumist.
Küllap pole siintoodud lähenemine imerohi, mida igas olukorras kasutada saaks, ega maksa seda võtta ka järjekordse üle jõu käiva kohustusena niigi koormatud vanematele.
Pigem on asi sõnumis: aktsepteerige oma lapse tundeid. Sest uskudes kaasaegset psühholoogiat - tundeid alla surudes probleemid ei kao, vaid pigem kasvavad. Lubagem nutta nii poistel kui tüdrukutel, kui nad seda vajavad.

Loe ka Aletha J. Solteri raamatut "Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla".

Allikas: http://naistemaailm.ee/?art_magaz=9&id=9792

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar