27. novembril, neli pühapäeva enne jõule,
algab advendiaeg. Viimaste aastate jooksul
oleme kiiresti võtnud omaks advendiaegse
küünalde süütamise kauni kombe. Kui
paljud aga teavad, mispärast neid
advendiküünlaid süüdatakse ning mis aeg
see advendiaeg õigupoolest on?
Ladinakeelsele sõnale adventus on
eestikeelseks vasteks sõnad: saabumine,
tulemine. Advendiaeg on seega kellegi
saabumise aeg. Kes siis tulema peab ja
keda maailm nõnda küünlaid süüdates
ootab? Kas mitte jõuluvana Lapimaalt!
Küllap ka teda, kuid tegelikult ei ole
küünalde süütamine seotud ei päkapikkude
ega jõuluvanaga.
Advendiaeg ja küünalde läitmine valmistavad meid ette jõuluööks, mil kristlik maailm
tähistab Jumala Poja sündimist jõululapsena Petlemma linnas umbes 2000 aasta
eest. Päkapikke ja jõuluvana tema sündimise ajal Petlemmas keegi ei kohanud, küll
aga kolme kuningat, kes tõid vastsündinule kingituseks kulda, viirukit ja mürri.
Advendiküünlaid süütame ootuses, et valguse suurenedes taganeb pimedus, külmus
ja kurjus nii looduses, kui ka meie südametes ja inimsuhetes. Esimese advendiküünla
süütamisest tekib nõrk valgus. Teisel advendil süütame esimese küünla kõrvale teise
ning valgus ja soojus suureneb. Mida lähemale jõuludele, seda enam on valgust,
rahu ja rõõmu. Jõuluööl särab kõikjal üle maa sadu ja tuhandeid küünlaid ning see
on tunnistuseks, et Kristus – Maailma Valgus on sündinud.
Urmas Viilma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar