Varjuteater DRAAKON TEETASSIGA

Ühes suures sügavas metsas elas kord üks hirmus draakon, kes sülgas mürki, puhkis ninasõõrmetest tuld ning sõi alatul kombel inimesi ja loomi. Draakonid on juba kord üks väga ebasõbralik seltskond, kes sülgab mürki, puhib tuld ning sööb inimesi ja loomi. Mis siin siis imestada, et nõnda toimis ka see draakon.
Polnud ta ju saanud paremat kasvatust kui draakonikasvatus, kuid sellest ei piisa, et end viisakalt üleval pidada. Väga inetu on sedasi paigal passida ja teisi, kes aga teele ette jäävad, koos naha ja karvadega nahka pista, pärast ainult kondid välja sülitada, jättes needki pilla-palla maha vedelema. See oli kohutav, mitte kellelegi ei meeldinud see draakon.
Ühel päeval läks suurde sügavasse metsa marjule üks väike tüdruk. Ilusamad marjad kasvasid aga üha kaugemal metsasügavuses. Kui õhtu kätte jõudis, hakkas tüdruk koju minema. Hämaras heitsid kuused kummalisi varje ja kaugel lõi külakiriku kell hilist õhtutundi. Tüdruk ehmus ja otsustas kiirustada. Kuid marju korjates oli ta õigelt rajalt nõnda kaugele jõudnud, et tagasiminekuks jäi talle vaid üksainus otsetee, kui ta tahtis enne öö saabumist koju jõuda. Selle tee ääres elutses aga draakon. Väike tüdruk teadis seda, ning ka seda, et inimesed ja loomad sealt suure kaarega mööda käivad, kui vähegi võimalik. Samas üksi metsas ööbimine tundus tüdrukukesele samuti hirmuäratav ning kuna ta ei tahtnud ka vanematel enda pärast muretseda lasta, otsustas ta minna mööda otseteed, isegi siis, kui see tee draakonist mööda viib. Ta palus oma kaitseinglit, et see teda hoiaks ja koju jõuda aitaks.
Vaevalt oli väike tüdruk seda mõelnud, kui tema kõrvale ilmus tema kaitseingel.
"Tere õhtust," ütles ta, "see tee viib draakoni juurde."
"Ma tean, " vastas väike tüdruk, "ja tean ka seda, et ta on väga ebasõbralik ning sööb inimesi ja loomi, sülgab mürki ja puhib tuld. See pole temast sugugi kena, kuid pean selle tee valima, muidu ma ei jõua koju. Ma loodan, et sa kaitsed mind."
"Seda teen ma kindlasti," lausus ingel, "ma valvan hoolsalt,et draakon sind nahka pista ei saaks. Kuid seda teed mööda minnes kohtad sa teda kindlasti ja see kohutab sind kangesti. Seetõttu meeldiks mulle rohkem, kui sa mõne teise raja valiksid"
"Ma tahan enne öö saabumist koju jõuda. Kui sa mind kaitsed, küll siis kõik korda saab," ütles väike tüdruk. "Ja võib-olla on draakon üldse jalutama läinud ja ma ei näegi teda."
"Seda loodavad paljud, kes draakoni teed mööda peavad minema," arvas ingel, "aga draakon on kohal, istub seal, kus alati, ja sina kohtud temaga kindlasti."
"Väga hirmus," ütles väike tüdruk, "mis ma temaga peale hakkan?"
"Pead oma kaitseingli peale mõtlema ega tohi kartma lüüa," ütles ingel. "Jäta meelde, mu laps, draakonitega on ikka nii, et neid ei tohi karta. Kui neid ei karda, muutuvad nad väikesteks ja siis ei aita enam ei mürgine sülgamine ega tule puhkimine."
"Eks ma siis proovin: mõtlen sinu peale ega löö kartma," lubas väike tüdruk ja astus vapralt oma korviga tumedate kuuskede vahele. Ingel kadus väikese tüdruku silmist. Kuid tegelikult jäi ta temaga, jätkates teed lihtsalt tüdruku selja taga - kaitseinglid käivad ju ikka selja taga.
Ei läinud kaua aega mööda, kui väike tüdruk kuulis kedagi jubedalt köhimas ja aevastamas. See oli draakon, kes sülgas mürki ja puhkis välja tuld. Väike tüdruk piilus tumeda kaljuserva tagant välja ja nägi draakonit elusuuruses enda ees istumas. See nägi tõepoolest jube välja: tema tohutult pikk keha lebas maas, roheline soomussaba peksles siia-sinna, lühikeste konksus käppade küles olid jubedad küünised, sakiliste tiibade otstes teravad ogad.Ta sülgas suust mürki ja puhkis ninasõõrmetest välja tuld, tema ümber vedelesid kondid. See oli tõeliselt õõvastav.
Väike tüdruk kohkus hirmsasti, kuid ta mõtles oma kaitseingli peale ja püüdis mitte kartma lüüa, kuigi tal ei tahtnud see õnnestuda.
"See pole sugugi ilus, kuidas sa end üleval pead," ütles väike tüdruk. "Lase mind mööda."
"Seda ma küll ei tee," vastas draakon ja heitis täpselt tee peale ette.
Ma räägin õige temaga veidi, mõtles väike tüdruk, äkki muutub ta kenamaks ja ta laseb mind mööda. Ega ta mulle viga ei tee, kui mu kaitseingel seda mulle lubas.
"Kuule ütle, mispärast sa ometi inimesi ja loomi sööd?" küsis väike tüdruk. "On siis hea, kui kõik sind kardavad? Mina küll nii elada ei tahaks. Kas sa ei võiks kartulisuppi süüa? Sul tarvitseb vaid keedupott oma ninasõõrmsse panna ja poole tunniga on supp valmis. Sa ei peaks üldse nii palju vaeva nägema kui meie."
"Kartulisuppi?" küsis draakon vastu ja naeratas krimpsus näoga, nii et kõik tema teravad hambad paljastusid. Juba ühest sellisest oleks piisanud, et väike tüdruk lõhki tõmmata. Kartulisuppi polnud talle kunagi keegi pakkunud.
"Jah, kartulisuppi," kordas väike tüdruk, "see on midagi nii mõnusat. Väga rumal sinust, et sa seda ei armasta. Samuti võiksid sa teed juua ja sinna juurde kuivikuid süüa. Ma võin sulle natuke oma varudest anda. Mul on veel veidi teed kruusis ja kuivikuid korvis.Panen sulle mõlemaid ette ja sa võid neid süüa-juua. Kuid sa pead mind mööda laskma."
"Ma söön su ära," ütles draakon.
"Võta tedmiseks," vastas vastas väike tüdruk, " et seda sa ei saa. Minu ingel ei luba seda iialgi."
"Ma ei kavatsegi su inglilt küsida," hooples draakon.
Äkki tal on tõsi taga, mõtles väike tüdruk ja teda haaras suur hirm.
"Vaata kuidas ma tiibadega rapsin," hüüdis draakon, "ma nabin su kinni ja rebin su tükkideks."
"Ise ei oska õieti lennatagi," ütles väike tüdruk. "Selleks, et päikese all lennata, peab olema lind või siis hõbedaste tiibadega ingel. Sinu tiivad on liiga lühikesed, et päikese all lennata. Nad on sul täitsa ilma asjata ja pole isegi mitte ilusad."
Väikese tüdruku süda peksis rinnus kui haamer, kuid ta ei tahtnud välja näidata, et tal hirmus on, ingel ju käskis nii.
"Vaata, kuidas ma käppadega vastu maad müdistan," ütles draakon."Piisab vaid ühest ainsast sammust, ja juba oledki sa mu küüniste vahel."
Nüüd surus väike tüdruk käed südamele ja hüüdis kaitseinglit. Vaevalt oli see juhtunud, kui kogu metsas valgeks läks ja tüdrukukese ees seisis tema kaitseingel koos teiste inglitega, kõigil sinisest tulest mõõgad käes. Nendega takistasid nad draakonit edasi minemast. Korrapealt oli kogu hirm väikesest tüdrukust kadunud. draakon tundus talle nüüd üsna pisike ja naeruväärne, juskui mõni väike taksikoer.
"Oh sind ja sinu taksijalgu," hüüdis tüdruk. "Oled ikka rumaluke! Kas sa siis ei näe, et minu ümber seisavad inglid ja sind takistavad? Kuidas sa nüüd siis minuni ronid? Joo parem teed ja söö kuivikuid."
Kui väike tüdruk seda öelnud oli, kadusid inglid ja tuli metsas kustus. Draakon oli aga päris pisikeseks muutunud. Ta oli end tüdruku kruusi äärde sättinud, jõi seal ja kastis kuivikut tee sisse. Nüüd nägi ta täitsa taksikoera moodi välja ja väikesele tüdrukule tegi see kangesti nalja.
"Kas maitseb?" küsis väike tüdruk."Tee on kahjuks jahtunud. Kuid sul tarvitseb sinna peale oma ninast vaid tuld pursata, kui see jälle üles soojeneb."
Nii ka draakon tegi ja kui kõhu täis sai, tõstis väike tüdruk kruusi ja korvi maast üles, soovis draakonile head õhtut ja läks koju.
Külakirik lõi ikka veel sama hoogsalt, sest sellest hetkest, kui tüdruk draakoniga rääkima hakkas, oli möödas vaid veidi aega. Siinse ja sealse maailma vahel toimuvad sündmused juhtuvad ikka väga kiiresti.
Nüüdsest peale olid inimesed ja loomad draakonihirmust vabad, sest see jäi väikseks nagu taksikoer ja sõi edaspidi vaid kartulisuppi.
Elus on ikka teid, mis viivad mööda mõnest draakonist, tihtipeale on need just kõige otsemad teed koju. Väiksel tüdrukul polnud aga üldse enam hirmu selle ees ja ta jutustas seda lugu kõikjal.
"Kui kohtate draakonit, tuleb mõelda oma kaitseingli peale ja mitte kartma lüüa. Siis muutub draakon pisikeseks, istub tasaselt ka kombekalt oma taksijalgadele ja kastab kuivikuid tee sisse."
Nii, nagu väike tüdruk ütles, nii ka on.
(originaal Manfred Kyber DRAAKON KOHVITASSIGA)