Ükskord andis üks kurja südamega kuningas käsu kõik vanad inimesed oma kuningriigist viimseni välja saata.
"Nemad ei jõua vilja koristada, künda ega puid raiuda," seletas ta oma alamatele. "Konutavad ainult kodus ja kulutavad ilma asjata leiba ning on igal pool jalus."
Nõnda siis käärisid kuninga kohtuteenrid oma käised üles ja saatsid kõik vanainimesed maalt välja. Imekombel jäi maale ainult üks vanamees - ühe nõuniku isa, sest mehel hakkas oma vanast isast kahju ja ta ei andnud teda kohtusulaste kätte. Ta peitis teise nõnda osavasti ära, et ükski hing maa peal ei teadnud temast midagi ega osanud arvatagi, et nõuniku isa üldse elavate kirjas on.
Kurja südamega kuningal oli ronkmust ratsu, kes oli nii riukalik, et teist sellist maailmas polnud nähtud. Teda ei saadud saduldada, sest keegi ei julgenud talle ligi minna.
Kuninga lossis elas üks kaval nõjamoor. Ja ükskord küsiski kuningas tema käest, mismoodi saaks hobusele sadula selga.
"Mismoodi? Mismoodi?" kostis eit vastu. "Eks käsi oma nõunikutel liivast ling punuda, püüa selle liivast linguga oma must ratsu kinni ja ta muutub tallest taltsamaks."
Nüüd kutsus kuningas kõik nõunikud kokku ja tegi oma tahtmise teatavaks:
"Juba homme päev tooge mulle liivast ling. Aga kui te tulete lossi ilma linguta, lasen teid kõiki viimseni hukata."
Pead norus läksid nõunikud laiali. Ükski neist ei teadnud: kuidas oleks võimalik liivast lingu punuda. Nõunike hulgas oli ka see, kes oli oma isa päästnud. Ta tuli kurval moel koju.
"Mis mure sind vaevab, pojake?" päris vanamees temalt.
Nõunik rääkis talle kuninga tahtmisest.
"Ja see ongi kõik?" kostis vanamees. "Sul pole midagi karta. Homme hommikul, kui te kõik lossi kogunete, küsib kuningas teie käest: "Kus ling on?", siis sina vasta "Kuningas, me oleme valmis liivast lingu punuma, aga me ei tea, missugune see peab olema - kas jäme või peenike. Näita meile kasvõi jupp ette."
Poeg tegigi nii, nagu isa oli soovitanud. Kuningas kuulas ta kavala kõne ära, jäi mõttesse:
"Seda jah, peaksin teile tõepoolest ühe näidise andma, aga mul ei ole seda kusagilt võtta."
Ja seepärast ei saanudki kuri kuningas oma nõunikke karistada.
Sellel suvel juhtus olema nii suur põud, millist maa peal enne polnud nähtud. Kõik - nii rohi kui vili - kõrbes ära. Viljasalved olid tühjad, seemneks plnud ivakestki ja seepärast ootas inimesi näljasurm! Ka kuningal oli muret palju. Kutsus teine jälle oma nõunikud kokku ja käskis:
"Juba homme tulge lossi ja andke teada, kust seemnevilja saada. Kui te seda mulle ei ütle, siis raiutakse teil kõigil pead maha."
Pead norus läksid nõunikud laiali. Ükski neist ei teadnud, mida teha, sest kusagilt polnud ivakestki võtta. Nõunikute hulgas oli ka see mees, kes oli oma isa päästnud. Ta tuli jälle kurval moel koju.
"Mis mure sind vaevab, pojake," päris vanamees temalt.
"Seekord ei suuda ka sina, isa, mind aidata." vastas poeg talle.
"Mis pärast?"
"Aga seepärast, et kuningas käskis meil juba homme teada anda, kust leida seemne vilja, kuigi riigis pole viljaivakestki."
"Ära karda, pojake. Kui te homme lähete kuninga juurde, siis soovitage talle, et ta käsiks talupoegadel kõik meie riigi sipelgapesad lahti kaevata. Sealt leiate viljaterad, mis sipelgad on kokku korjanud, ja sellest jagub seemneviljaks küll ja küll."
Nii ka tehti. Igast sipelgapesast saadi suur kotitäis viljateri ja nõnda oli riik näljasurmast päästetud.
Nüüd pöördus kuningas armulikult nõuniku poole ja päris:
"Ütle, kes annab sulle nii tarka nõu?"
"Valitseja, ma ei või seda öelda. Sest kui ma seda ütlen, siis lased sa mind hukata."
"Räägi, räägi! Sinu peast ei tohi kukkuda juuksekarvagi."
Nüüd tunnistas nõunik, et ta oli päästnud oma isa väljasaatmise eest ja peitnud ta ära, ja tema oligi see, kes need head nõuanded andnud.
Seepeale kuulutas tänulik kuningas välja uue seaduse, kus oli öeldud, et vanu inimesi tuleb austada, hoolimata sellest, et nad ei jõua enam vilja koristada, künda ega puid raiuda.
(Illustreerival pildil on kuningas Henry VIII, kes elas aastatel 1491-1547)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar