Kungla piigad hoiavad pingsat pillijoont
Inna Grünfeldt, reporter
Rahvamuusikaansambli Kungla naiste vastupidamist on 30 aasta jooksul pannud proovile nii Itaalia tuline päike, Gruusia ohtlikud mägiteed kui ka aeg. Kungla kestab ja särab.
Kui rahvamuusikaansambel Kungla 30 aastat tagasi pillid Heinrich Masingu õhutusel häälde pani, ei hakanud piigad ette mõtlema, mis saab neist 30 aasta pärast. Tundsid rõõmu musitseerimisest ja vallutasid publiku südameid. Seda teevad nad tänini.
Ainult aina teadlikumalt tasemele rõhudes ning tohutu paksu repertuaarikaustaga, mis paneb proovile noorliikmete tahte ja visaduse. Alustuseks tuleb kähku selgeks saada vähemalt 60 lugu.
Aga sellestki alati ei piisa. “Nägin, kuidas Gristeli silmad läksid iga looga aina suuremaks ja suuremaks, kui öeldi loo pealkiri ja duur,” meenutas Eve Jakobson Gristel Suurmetsa Kungla-debüüti aastal 1997, kui ansambel kontserdi järel tantsuks mängis.
Põhimõte on üks: kui lugu on võõras, mängib see, kes oskab. Aili oskab alati, on naised oma juhi Aili Mölleri peale kindlad. On juhtunud sedagi, et ansambli üks pool mängib ühte ja teine teist lugu, lõpuks jõutakse ikka kuidagi kokku ja publik ei saa arugi, et miski ei klapi.
“Peaasi, et on ühes helistikus,” arvas viiuldaja Erika Kalamees. Aeg on näidanud, et kes Kunglasse tuleb, jääb aastateks. Algusest peale on kunglalannadeks akordionistist ansamblijuht Aili Möller, jauramist Vaike Simson, kandlekõlistaja Heli Hämarik ja kontrabassist Ly Kivistik.
Noorim liige Kaie Teder on kaasa mänginud seitse aastat. Praegu on Kunglas üheksa naist. Mehi põhimõtteliselt pillide ligi ei lasta. “Eks me ole aastate jooksul mõnda meest proovinud ka, aga ei ...” tõdesid naised.
Erandkorras on meestest olnud kriisiolukorras tuge, aga ansamblit kannab ikkagi girl-power ehk naiste vaimu- ja hingejõud. Ja huumorimeel. “Mõtlesin, et ei tea, mis sellest välja tuleb, kuid hakkasime tasapisi tegema – ja nii see läks,” võttis Aili Möller kokku 30+1 mänguaastat. +1 tähendab seda, et sünnipäevakontsert lükkus edasi, et kõik saaksid kui üks naine kaasa teha. Päris esimene lugu, mida Kungla mängis, ei tule kellelgi enam meelde.
“Rahvalikud lood olid – Uustulndi “Tüdruk”, mõni Virumaa lugu ja hästi naljakas “Sea surma lugu”, mida meil vahepeal ei lubatud mängida. Oli naljalaul “Linnu pulmad”, mille soojendaks hea meelega üles, aga pole sõnu leidnud,” sõnas Aili Möller.
Esimene ülesastumine oli oma lasteaia nääripeol ja võttis põlved värisema.
Esimesed rõivad olid kultuurimaja mahakantud Muhu rõivad. “Kirjud sukad olid nii nõelutud, et mustrist enam hästi aru ei saanud.
Aga leidus häid toetajaid ja saime päris oma rahvariided selga,” meenutas Ly Kivistik. Algsetest pillidest on alles üksnes jauram. Luudasid ja pillikeeli on Kunglal kulunud üksjagu, Eve Sarnet on 23 aastaga läbi mänginud viiulipoogna.
Vana pingipill olnud niisugune vembumees, et kes sellele mängima istus, jäi peagi titeootele. “Kunagi ei teadnud täpselt, kas tuleb viis välja või titt välja,” ütles Eve Jakobson. Uuel pillil seda kommet küljes ei ole.
Loe lähemalt tänasest Virumaa Teatajast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar